echo de menos Estonia

Kuna mu salsatunnini on veel pisut aega, siis elan end blogipidamises välja.

Eesti igatsus tuli umbes pühapäeval peale. Tuli koos suure lumetormiga, mis Teil seal möllab. Ja tuli WWOOFi nädalavahetusega. Ning tuli täiega. Ehk siis... echo de menos Estonia. Sest mul on teostamist vajavad Eesti unistused. Ja Eestis on suurepärased inimesed!!! ..kes teevad Maailmale palju head :) Ja ma igatsen Eestit ka kõikide nende miinustega. Sest neid miinuseid on eemal olles alati kergem igatseda, kui kohapeal olles nautida ;)

Vaatasin vanu fotosid. Mu 20. sünnipäev oli lihtsalt liiga cool. Ma arvan, et kui mul ei tuleks enam ühtegi teist sünnipäevapidu, siis elaksin selle positiivses järellaines veel vähemalt 50 aastat. Ja tuli tahtmine Meie kommuunitit lugeda, aga kuna netti pole, siis see asi peab oma järge ootama. Videosid vaatasin ka. Aga mul on tunne, et ikkagi on mu arvutist puudu umbes 1000 pilti nendest megadest hetkedest, mis seitsmendal korrusel ning Vanemuise mäel veedetud sai.

Jaan Tätte „Sõprade laul nr 2“. Aga ma tean, et me kohtume veel palju. Nii unes kui ilmsi. Ja kunagi on meil suvila , millel on kümme omanikku. Ja kunagi on mul suur inimese hingega koer. Ja kunagi ma elan Granadas.

Ma armastan Teid!
[26.11.08]

en un principio

Istun siin Huelvas Eesti tüdrukute juures, kuulan New Slangi ja tuli tunne, et nüüd kirjutaks blogi. Finally. Ma tean, et olen sellega kõvasti hiljaks jäänud. Tean ka, et pole just väga agar meilide kirjutaja olnud viimasel ajal (aga see läheb kõik Hispaania internetiühenduse arvele, sest eestlasena on kohati raske harjuda olukorraga, et netiga kohvikuid on ühes sajamidagituhandelise elanikuga linnas vaid umbes niipalju kui ühel käel sõrmi).

Esiteks tahaks kohe ära mainida, et ma olen siiski veel see vana kooli tüüp, kes eelistab pastakaga „päris Päevikusse“ oma mõtteid kirja panna. Sest meeletult raske on teha valikut, et millised mõtted ja sündmused on need, mida võib avalikult kõigile lugemiseks anda.. Mida ma tahan, et inimesed minust teaksid. Blogipidamine on nagu kelgutamine piduritega. Fun but not quite.

Aga mis siis toimub? Erasmus toimub. Ilmselt mitte nii traditsiooniline erasmuse-aeg nagu paljudel teistel. Sest.. ma elan kohalikega (hispaanlastega) ja minu igapäevane suhtluskeel pole sugugi mitte inglise või saksa (nagu siin enamikel). Lisaks on mul enamus õppeaineid hispaania keeles. Kuna ma otsustasin keelekursuse enne kooliaasta algust võtta omal käel Granadas, siis siinsest Huelva erasmuse seltskonnast ei tunne/tea ma seniajani enamikke (kokku sel semestril 177 välisüliõpilast). Seega mul ei ole või pole veel tulnud seda suurt „Erasmuse tunnet“. Ja siis veel muidugi see trippimise värk. Eestlased on selles vaieldamatult esirinnas. Näiteks Anu ja Triinu (kaks Eesti tüdrukut) on kahe ja poole siinoldud kuu jooksul veetnud Huelvas vaid kolm nädalavahetust. Et siis: me enamasti ei viitsi öösel kell 4 klubisse minna vaid plaanime selle asemel järgmisi reise.

Hispaania on ilus. Isegi vihmaga. Ning ma arvan, et sarnaselt minule ei taha paljud inimesed põhja poolt uskuda, et ka siin tõepoolest sajab ja on külm (kuigi jah, Huelvas näiteks on vihmaperiood umbes kuu aega oktoobris-novembris ning siis kohe kallab vahel, kuid viimase ujumise ookeanis tegin ma siiski kaks nädalat tagasi). Huelva pole sugugi nii hull, kui Eestis kuulda oli. Sportimisvõimalusi leidub, rannad Hispaania parimad, loodus ümberringi kaunis, Portugal kiviga visata.. Ainult õppimiseks ideaalne keskkond. Aga üldiselt siin eriti midagi teha-näha-kuulda pole. [Tüüpiline kaalude jutt ühe ja teise külje pealt.] Mul on muidugi see Granada armastus ka, mis kohati siin olemise halvasti talutavaks teeb. Aga Granadast kirjutan edaspidi.

Nüüd ootab ees õhtusöök sõprade ja Mehhiko toiduga. Hasta luego! Besos.

[09.11.08]