Päikese sillerdus astumas mööda vaikset jõge.
Peegeldub Su silmadest tagasi mööduja südamesse..
Hinge valgustama ja puhastama.
Oled siin. Ole veel siin! Kuulata mu häält, mis sõnu ei lause,
vaid kajab läbi aja ajatuna..
Kõlab vabana. Kaunina. Lendab kõrgelt
tuulehoovusega mängeldes, hoogu võttes ja liueldes.
Ole siin. Tunne, kuidas tänutunne enam Hinge ei mahu.
Tunne, kuidas olen tänulik, et oled.
Tunne, kuidas naeratuse hääl paneb teisedki naeratama.
Hoia mind. Hoia mind. Hoia.. sest mina hoian Sind.
Südame taskus. Sassis juustes. Embuses suures.
[29.05.09]
viernes, 29 de mayo de 2009
lunes, 11 de mayo de 2009
viernes, 8 de mayo de 2009
Semana Santa
Pühapäeva õhtul teatas Liisi, et saame ka auto peale, kui tahame Semana Santaks Sevillasse minna. Muidugi! Hommikune kiire pakkimine ning õue. Kuum oli. Kaks tundi autosõitu- kolm eestlast ja kaks portugallast. In good company. Sevillasse jõudes venis „good-bye see-you-soon“, sest oli vist liiga hea ride :P Kui lõpuks Liisiga kahekesi jäime, siis võtsime suuna kesklinna poole. Ning kohtasime seal ka portugali tüdrukut, kelle toa ma mõni kuu tagasi üle võtsin ;) Väike Mercadona-shopping ning Guadalquivir`i jõe kallas mitmeks tunniks. Päike, muusika, sihvkad, jutud. Õhtupoolikul saime kokku ühe sõbraga, kellega Alamedal pisut aega veetsime. Juhuslikult saabus sinna ka Ta sõber koos tüdrukuga, kes Vitoriast (Baskimaalt) siia couchsurfima ning Sevilla alegriat nautima oli tulnud. Õhtu lõppes äärmiselt maitsva õhtusöögi ning reisimuljetega meie uute sõprade juures.
Teisipäeva hommik oli pärs ideaalne. Anu, kelle pool peatusime, viis meid ühte väga spanish-style vanalinna kohvikusse, kus mõnusalt kofeiini-annust nautisime. [Ooojaa-mulle on siin kohv taas meeldima hakanud! Ei kujuta enam ette lahjade Eesti lattede juurde tagasipöördumist.] Päev kulus meil jalutades mööda Sevilla vanalinna. Peab märkima, et jõeäärsed restoran-kohvikud on superchulod, pakkudes varju kuuma Päikese eest koos kauni jõevaatega. Õhtupoolikul avastasime sõpradega koos ühte äärmiselt chilli baari, mille sakslasest omanik pakub seal võimalust noortele kunstnikele oma loomingut esitada. Kabet mängisime. Ning Hispaania varianti mängust „Reis ümber maailma“. Peaks Lonelyplanetile kirjutama sellest nurgakesest ;)
Kolmapäev oli Anul tööst vaba. Käisime Bodyworlds`i näitusel, mis parasjagu Sevillas peatub. Minu jaoks oli natuke pettumus. Sest ma nii ootasin näha tüüpi, kes oma nahka käes hoiab. Eriti arvestades, et käisime ühe pileti eest välja 14 euri. Aga üldiselt muidugi hea võimalus vaadata enda sisse peaaegu sõna otseses mõttes. Kaks uut hispaaniakeelset sõna õppisin ka ära. Pärast kostitasime end koduste üliõhukeste ning maitsvate pannkookidega, mida neljal pannil võidu küpsetasime. NJÄMM. Õhtupoolikul käisime flamenko- baaris. Äge! Äge! ÄGE! Sevillanasid on mõnus kuulata ning vaadata, sest erinevalt teistest flamenko stiilidest, on see puhas rõõm. Pärast mõtlesime, et lähme tapasid võtma kusagile Santa Cruzi, aga sellest ei tulnud enam midagi välja, sest kell näitas ammu pärast keskööd. Kuna üks meist oli põline sevillano ja kogenud mägironija, siis leidis Ta, et me peaksime kindlasti nägema öist Alcazari. Ronisime siis üle müüri. Mina seeliku ja sukkpükstega. No kolm meetrit oli see ikka. Kui ilus oli jalutada kuukumas mööda rohelisi labürinte ning rüübata veini katusel, kust avanes imeline vaade peaaegu kogu kompleksile. Especial. Kuid meid lahutas kindlusest veel üks aed. But ain`t no fence high enough. Jõudsime maa-alustesse tunnelitesse. Milliseid aardeid seal leidub! Kui palju on veel restaureerida... Ning kui palju jääb tavalise külastuse ajal nägemata. Veelkord pean tõdema, et Andaluusia on niivõrd fantastiline oma pärandiga. Kui lõpuks tagasi „õigel“ pool müüri olime, siis oli uni selle erakordse külastuse tõttu täiesti pühitud. Aga kuna meie kaaslastest üks pidi hommikul kell kaheksa tööl olema, siis.. Buenas noches!
Neljapäeval oli mitu äratust, sest Liisi pöördus tagasi Gr-sse ning Anut ootas ees tööpäev. Hommikusöök kell neli pärastlõunal mu lemmikumas Sevilla kohvikus (nendest, mida külastanud olen). Natuke hiljem võttis Fran mind peale, et randa sõita. Tarifale. Minu esimene Tarifa kogemus ;) Tuuline. Aga äge! Peatusime ühes kämpingus. Kuulsin, et rannikul on olenemat aaastaajast suhteliselt raske öömaja saada. Esimesel õhtul sain väikese linna tutvustava tuuri ning maitsesin kõige paremat veini ahvatleva pitsa kõrvale. Ühel kitsal tänaval oli koha sisse võtnud grupp muusikuid, kes meeleolu lõid. Tantsiti, plaksutati, naeratati... Summer in the south. Nägime ka Semana Santa protsessioone. Lühidalt siis ka sellest pühast nädalast. Kõik algab Palmipuude pühaga nädal enne Lihavõtteid. Inimesed mälestavad kurbade rongkäikude saatel Jeesuse elu viimaseid päevi. Selle jooksul etendatakse piiblistseene ja tuuakse erinevatest usukeskustest välja kõikvõimalikud reliikviad, mida vabatahtlikud paljudest vennaskondadest oma õlul tunde mööda linna kannavad. Juhtusin hetkeks telerist nägema, milliseid kehalisi vaevusi need rongkäigud põhjustavad, aga usu demonstreerimiseks võib seda kord aastas teha. Need, kes tunnevad, et lihtsalt suurte dekoreeritud kujude õlulkandmisest väheks jääb, teevad seda paljajalu. Ja kas ma juba ütlesin, et üks rongkäik võib kesta tunde.. Kõige parem osa on see, et kui pühapäeval missa ajal kirikusse piigata, siis ei ole need midagi siin katoliiklikul maal nii pilgeni täis. Alati jagub istekohti ka kõikidele turistidele. Tuntuim Semana Santa sümbol üle maailma on kuub, mis katab risti- ja küünlakandjad, sest eelmise aastatuhande lõpusajanditel võttis selle üle Ku Klux Klan, kes küll usust just palju ei arvanud.
Aga tulles tagasi minu Semana Santa pühitsuste juurde: reedese päeva plaanisime rannas peesitades veeta, kuid Ilmataadil olid teised plaanid. Siiski sõitsime lähedalasuvale playale ning võtsime kohad sisse chillis kohvikus. Lugesime raamatut. Pärastlõunal paranes ilm ning ranna külastatavus. Kui oli juba piisavalt aega lesides veedetud läksime tutvuma Tarifa linna kaubandusega ning lõpetasime õhtu kämpingus. Autos veini juues ja maailmaasju arutades.
Järgmisel päeval ootas teekond läbi imelise Andaluusia Granadasse. Kevad- parim aeg lõuna Hispaania külastamiseks! Mäenõlvasid katavad erinevad rohelise varjundid, mille sisse on põimunud kollast ja lillat. Pilved ja Päike mängivad letsu, millest tekivad maastikule maalilised varjud. Tuulikud rohelist energiat jahvatamas ning päikesepaneelid Heliose kiirgust sisse hingamas. Siin-seal mägede vahel valged laigud, mis annavad märku tihedamast inimasustusest. Väike vahepeatus Puerto Banuses... Kui muidu hispaanlased käivadki kohvikutes kohvitassi taga lobisemas, siis seal võib tekkida tunne, et vaid kohvi tellides annad märku, et koogi jaoks enam raha ei jätku. Bling-bling Puerto Banus: uhked jahid ja kuueteistaastased, kes kannavad ehtsat Louis Vuittoni. Väga ilus! Ainult naeratusi kohtas inimeste nägudel harvem kui mujal külades.
La sonrisa perfecta.......
[Aprill-mai.09]
Teisipäeva hommik oli pärs ideaalne. Anu, kelle pool peatusime, viis meid ühte väga spanish-style vanalinna kohvikusse, kus mõnusalt kofeiini-annust nautisime. [Ooojaa-mulle on siin kohv taas meeldima hakanud! Ei kujuta enam ette lahjade Eesti lattede juurde tagasipöördumist.] Päev kulus meil jalutades mööda Sevilla vanalinna. Peab märkima, et jõeäärsed restoran-kohvikud on superchulod, pakkudes varju kuuma Päikese eest koos kauni jõevaatega. Õhtupoolikul avastasime sõpradega koos ühte äärmiselt chilli baari, mille sakslasest omanik pakub seal võimalust noortele kunstnikele oma loomingut esitada. Kabet mängisime. Ning Hispaania varianti mängust „Reis ümber maailma“. Peaks Lonelyplanetile kirjutama sellest nurgakesest ;)
Kolmapäev oli Anul tööst vaba. Käisime Bodyworlds`i näitusel, mis parasjagu Sevillas peatub. Minu jaoks oli natuke pettumus. Sest ma nii ootasin näha tüüpi, kes oma nahka käes hoiab. Eriti arvestades, et käisime ühe pileti eest välja 14 euri. Aga üldiselt muidugi hea võimalus vaadata enda sisse peaaegu sõna otseses mõttes. Kaks uut hispaaniakeelset sõna õppisin ka ära. Pärast kostitasime end koduste üliõhukeste ning maitsvate pannkookidega, mida neljal pannil võidu küpsetasime. NJÄMM. Õhtupoolikul käisime flamenko- baaris. Äge! Äge! ÄGE! Sevillanasid on mõnus kuulata ning vaadata, sest erinevalt teistest flamenko stiilidest, on see puhas rõõm. Pärast mõtlesime, et lähme tapasid võtma kusagile Santa Cruzi, aga sellest ei tulnud enam midagi välja, sest kell näitas ammu pärast keskööd. Kuna üks meist oli põline sevillano ja kogenud mägironija, siis leidis Ta, et me peaksime kindlasti nägema öist Alcazari. Ronisime siis üle müüri. Mina seeliku ja sukkpükstega. No kolm meetrit oli see ikka. Kui ilus oli jalutada kuukumas mööda rohelisi labürinte ning rüübata veini katusel, kust avanes imeline vaade peaaegu kogu kompleksile. Especial. Kuid meid lahutas kindlusest veel üks aed. But ain`t no fence high enough. Jõudsime maa-alustesse tunnelitesse. Milliseid aardeid seal leidub! Kui palju on veel restaureerida... Ning kui palju jääb tavalise külastuse ajal nägemata. Veelkord pean tõdema, et Andaluusia on niivõrd fantastiline oma pärandiga. Kui lõpuks tagasi „õigel“ pool müüri olime, siis oli uni selle erakordse külastuse tõttu täiesti pühitud. Aga kuna meie kaaslastest üks pidi hommikul kell kaheksa tööl olema, siis.. Buenas noches!
Neljapäeval oli mitu äratust, sest Liisi pöördus tagasi Gr-sse ning Anut ootas ees tööpäev. Hommikusöök kell neli pärastlõunal mu lemmikumas Sevilla kohvikus (nendest, mida külastanud olen). Natuke hiljem võttis Fran mind peale, et randa sõita. Tarifale. Minu esimene Tarifa kogemus ;) Tuuline. Aga äge! Peatusime ühes kämpingus. Kuulsin, et rannikul on olenemat aaastaajast suhteliselt raske öömaja saada. Esimesel õhtul sain väikese linna tutvustava tuuri ning maitsesin kõige paremat veini ahvatleva pitsa kõrvale. Ühel kitsal tänaval oli koha sisse võtnud grupp muusikuid, kes meeleolu lõid. Tantsiti, plaksutati, naeratati... Summer in the south. Nägime ka Semana Santa protsessioone. Lühidalt siis ka sellest pühast nädalast. Kõik algab Palmipuude pühaga nädal enne Lihavõtteid. Inimesed mälestavad kurbade rongkäikude saatel Jeesuse elu viimaseid päevi. Selle jooksul etendatakse piiblistseene ja tuuakse erinevatest usukeskustest välja kõikvõimalikud reliikviad, mida vabatahtlikud paljudest vennaskondadest oma õlul tunde mööda linna kannavad. Juhtusin hetkeks telerist nägema, milliseid kehalisi vaevusi need rongkäigud põhjustavad, aga usu demonstreerimiseks võib seda kord aastas teha. Need, kes tunnevad, et lihtsalt suurte dekoreeritud kujude õlulkandmisest väheks jääb, teevad seda paljajalu. Ja kas ma juba ütlesin, et üks rongkäik võib kesta tunde.. Kõige parem osa on see, et kui pühapäeval missa ajal kirikusse piigata, siis ei ole need midagi siin katoliiklikul maal nii pilgeni täis. Alati jagub istekohti ka kõikidele turistidele. Tuntuim Semana Santa sümbol üle maailma on kuub, mis katab risti- ja küünlakandjad, sest eelmise aastatuhande lõpusajanditel võttis selle üle Ku Klux Klan, kes küll usust just palju ei arvanud.
Aga tulles tagasi minu Semana Santa pühitsuste juurde: reedese päeva plaanisime rannas peesitades veeta, kuid Ilmataadil olid teised plaanid. Siiski sõitsime lähedalasuvale playale ning võtsime kohad sisse chillis kohvikus. Lugesime raamatut. Pärastlõunal paranes ilm ning ranna külastatavus. Kui oli juba piisavalt aega lesides veedetud läksime tutvuma Tarifa linna kaubandusega ning lõpetasime õhtu kämpingus. Autos veini juues ja maailmaasju arutades.
Järgmisel päeval ootas teekond läbi imelise Andaluusia Granadasse. Kevad- parim aeg lõuna Hispaania külastamiseks! Mäenõlvasid katavad erinevad rohelise varjundid, mille sisse on põimunud kollast ja lillat. Pilved ja Päike mängivad letsu, millest tekivad maastikule maalilised varjud. Tuulikud rohelist energiat jahvatamas ning päikesepaneelid Heliose kiirgust sisse hingamas. Siin-seal mägede vahel valged laigud, mis annavad märku tihedamast inimasustusest. Väike vahepeatus Puerto Banuses... Kui muidu hispaanlased käivadki kohvikutes kohvitassi taga lobisemas, siis seal võib tekkida tunne, et vaid kohvi tellides annad märku, et koogi jaoks enam raha ei jätku. Bling-bling Puerto Banus: uhked jahid ja kuueteistaastased, kes kannavad ehtsat Louis Vuittoni. Väga ilus! Ainult naeratusi kohtas inimeste nägudel harvem kui mujal külades.
La sonrisa perfecta.......
[Aprill-mai.09]
Suscribirse a:
Entradas (Atom)